Viis viimast filosoofiat 15. mai 2017 · 0 kommentaari Täna jagan paari ideed, mis on mu mõtteid viimasel ajal täitnud. Nad ei moodusta erilist tervikut ja võib-olla olen allpool veidi ebamäärane, aga need ongi ka minu jaoks veel pooleldi vormunud mõtted. Loe edasi
Õnne Netflix 28. november 2016 · 2 kommentaari Allolev põhineb umbes 50% Chade-Meng Tan’i raamatul Joy on Demand ja 50% minu vestlustel sõpradega ja enda kogemusel õnnelikkuse teemadel. I Me räägime endale õnnelikkuse kohta igasuguseid lugusid. “Ootan juba suve, sest siis saan rahulikult puhata ja olen lõpuks eluga rahul.” “Mulle ei meeldi siin linnas elada, aga kui ma Londonisse või New Yorki koliks, vot siis ma […] Loe edasi
Kumb valida: õnnelikkus või saavutamine? 25. juuli 2016 · 13 kommentaari Viimase poole aasta jooksul on mu elus kesksel kohal olnud üks vastuolu. Lühidalt öeldes on see vastuolu mu õnnelikkuse ja saavutustahte vahel, aga las ma selgitan lähemalt. Olen kaks aastat harrastanud mindfulness-meditatsiooni ja selle üks alustalasid on non-striving ehk (toortõlgituna) mittepüüdlemine. Selle mõte on saavutada olukord, kus sa ei püüdle millegi poole: ei ürita jõuda mingisse teise kohta või […] Loe edasi
Kuidas ebaõnnestumistest üle saada 23. november 2015 · 1 kommentaar On vähe asju, mis tunduvad hullemad kui läbikukkumine. Hetk, kui saad teada, et miski sulle oluline läks valesti, et tegid vea, ei saanud hakkama — see tunne on unikaalne. Justkui keegi hakkaks su sisemust täitma sooja veega. Nahapind soojeneb, näole tekivad tillukesed higipiisad ja äkitselt on oma kehas olla ebamugav. Loe edasi
Eneseareng II: kuidas olla vaimses tippvormis? 3. september 2015 · 6 kommentaari Keha on kui masin, mida tuleb tundma õppida ja korras hoida, et see kestaks võimalikult kaua ja ei takistaks seejuures mõttetööd. Enesearengu sarja teises postituses räägin eri viisidest, kuidas keha häkkides — loominguliselt selle piire kompides ja ületades — olla vaimselt võimalikult heas vormis. Loe edasi
Suhtlemine kui omandatav oskus 20. mai 2015 · 1 kommentaar See postitus tuleb teemalt ilmselt pehmem kui mu üsna kvantitatiivset tausta arvestades võiks oodata, aga paljude sõprade-tuttavatega suheldes on mulle mulje jäänud, et sellest lihtsalt ei räägita. Vähemalt ei räägitud mulle koolis, ülikoolis, minu suhtlusringkondades, pere ja sugulaste keskel – mitte kuskil. Teema on piisavalt oluline, et sellele eraldada 35 nädalasest koolitunnist kasvõi üks… aga ma ei […] Loe edasi